Kui ongi olemas isiklik saatus, ei ole kõrgemat ettemääratust, või siis on üksnes niisugune, mida inimene saab ainult paratamatuks ja põlastatavaks pidada. Väljaspool seda on ta oma päevade isand. Sel tabamatul hetkel, kui inimene pöördub tagasi oma elu juurde, asub Sisyphos taas oma kaljurahnu kallale ja vaatab seoseta tegude rida, oma saatust, mille ta ise on loonud, mida ühendab tema mälu pilk ja peagi pitseerib kinni tema surm. Veendununa kõige inimliku inimlikus algupäras, otsekui pime, kes ihkab näha ja teab, et öö on lõputa, on ta alati liikvel. Kaljurahn veereb taas.
Ma lahkun Sisyphosest mäejalamilt. Igaüks leiab alati oma koorma üles. Aga Sisyphos õpetab kõrgemat truudust, mis eitab jumalaid ja kergitab kaljusid. Temagi leiab, et kõik on hästi. Nüüdsest peale pole see ilma isandata maailm talle enam viljatu ega sisutu. Iga selle rahnu terake, iga selle pimeda mäe kivimikild on omaette maailm. Võitlus mäetipule pääsemise eest on küllaldane, et inimsüdant täita. Ma arvan, et Sisyphos on õnnelik.A. Camus "Sisyphose müüt"